Teenindus on Rataskaevus aga täiesti ebaeestilik: olime teenindajate jaoks olemas otsekohe, kui uksest sisse astusime. Oli tihe lõunaaeg, üksikud vabad lauad juba reserveeritud, kuid ikkagi leiti veel kaks vaba kohta. Otsekohe toodi menüü, aidati valida joogid – söögid ja seda kõike rõõmsa ja laheda hooga. Peaaegu kohe ilmusid lauale ka joogid ja krõbeda koorikuga leib koos mõnusalt pehme võiga.
Siis jäi aga hoog pidama. Esimese roa, hernesupi saime alles poole tunni pärast. Supp oli hea, aga kui järgmise käiguni läks veel pool tundi, hakkas tuju allapoole vajuma. Ja kukkus veel tükk maad madalamale siis, kui sain kätte oma kanaprae.
Kana tellin ma restoranis harva, seda on ju koduski nii lihtne teha. Seekord tekitas aga isu menüü poolt lubatud krõbedus – roa nimeks oli “krõbe kanarind”. Tegelikult polnud aga krõbedust kusagil – seest kenasti mahlakas kanafilee oli pealt vaid veidi vintskeks kuivanud, aga kuiv pole ju mitte seesama mis krõbe?
Aus toit ausa hinna eest
Kui puuduv krõbedus kõrvale jätta, oli toit hea. Mitte just niisugune, mille maitseid jääks pikemalt meenutama, vaid igati ausa hinnaga aus kõhutäide. Lisaks pakkus joogikaart korralikku tee- ja kohvivalikut, sealhulgas ka külmi kohvijooke, põnevaid õllesid ja muidki väikesi pudelijooke. Tripadvisoriga ma küll ühel nõul pole, kuid taolisi restorane, mis vanalinnas mõõduka hinnaga ausat toitu pakuksid, on tõepoolest vaid mõni üksik.
Omaette väärtuseks on Rataskaevu 16 sisekujundus. Praeguse restorani eellase, 2003. aastal avatud noobli Sushihouse'i sisekujundus sai mitmeid auhindu. Hiljem on samades ruumides tegutsenud veel mitu söögikohta, värvikaim neist Ryumka – barankavanikute, plastlinikute, karmoška, balalaika ja NSVLi taimekasvatuse kaardiga dekoreeritud rahvalik viinavõtukoht.
Õnneks pole ükski neist jätnud sisekujundusele pöördumatuid kahjustusi. Esimeses värskuses see enam pole, aga veidi kulumist ja eklektikat lisabki usaldusväärsust – ikkagi elu näinud koht.